679 lk; 2015, Varrak
Nagu arvata võis, ei suutnud ma triloogia kolmanda osa lugemisega kuigi kaua oodata. Olles juba alustanud, läks lõpuks nii, et istusin kella 1ni öösel üleval ja lugesin, endal silmad valusad. Sellest võib ilmselgelt järeldada, et tegemist on äärmiselt põneva raamatuga, mis haarab lugejat ikka korralikult.
Kui triloogia esimene osa on üsna hästi eraldi loetav, siis kolmanda puhul näib, et ilma teiseta see nagu polekski midagi erilist ehk et "Tüdruk, kes mängis tulega" ja "Purustatud õhuloss" moodustavad justkui ühe terviku. Lisbeth oli peale traagilisi sündmusi isaga ellu jäänud ning lamas haiglas, isast mõne palati kaugusel. Kõige närvesöövam oligi algus, kus näis, et neiule hakatakse kätte maksma ning et tal oli täitsa vaja oma elu pärast karta. Peale isa surma aga muutus kõik kuidagi rahulikuks ning kuigi põnevus säilis lõpuni, liikus sündmustik järjest enam õnneliku lõpu suunas. Põnevust hoidis pigem see, et olles lugenud kogu triloogiat ja eelnevalt kõikvõimalikke keerdkäike tunnistatud, oli pidevalt tunne, et "huvitav, kas nüüd tuleb koht, kus kõik läheb jälle halvasti". Ei tulnud.
Olin päris kindel, et ohtlik sakslasest vennake ilmub millalgi välja, mis lõpus juhtuski. Lugejana jäi mul raamatu lõpuks õhku siiski küsimus Lisbethi õe Camilla saatuse kohta. Arvasin pidevalt, et ta ilmub mingil hetkel täiesti ootamatus kohas välja, aga seda ei juhtunudki. Mine tea, ehk juhtub see järgmistes osades. Just nimelt! - kuigi Stieg Larsson sai peale triloogia käsikirja üleandmist infarkti ja suri, kirjutas teine autor sarja edasi. Uudishimu minus sunnib ilmselt vähemalt ühe tema kirjutatu ka läbi lugema, kasvõi ainult võrdluseks. Eks näis, kui põnevalt tema kirjutada suudab.
Kui ma peaksin triloogiasse kuuluvate teoste hulgast valima lemmiku, siis oli see ilmselt esimene, "Lohetätoveeringuga tüdruk" ning kõige kehvemaks loen "Purustatud õhulossi". Tegemist on kõige mahukama osaga, samas ei saa väita, et tegevust kõige rohkem toimuks. Kohati on hästi pikad kirjeldused, hästi pikad dialoogid ning mõni neist võiks täitsa olemata olla. Selles suhtes on vist hea, et triloogia jäi vähemalt ühe kirjaniku poolt triloogiaks. Sama on tihti ka järjefilmidega, kus esimene ja tihti ka teine on üsna head, aga mida edasi, seda kehvemaks need lähevad. Ehk tegijad lihtsalt väsivad.
Kommentaarid
Postita kommentaar