272 lk; 2017, Eesti Raamat
Möödunud on kolm aastat. Eelmistest raamatutest tuttavaks saanud tegelased elavad oma igapäevast elu või vähemalt üritavad seda. Mõnel läheb lihtsamalt, mõnel mitte nii lihtsalt.
Selle raamatu peategelane on Torunn. Raamat on tema eneseotsingutest, kahetsustest, elamata jäänud elust. Kõlab nagu keskeakriis ning keskealine ta ju ongi. Mäletan, et triloogia esimeses osas väitis ta, et ei taha lapsi, nüüd näib ta laste puudumise üle õnnetu olevat. Kuumast armastusloost Christeriga on saanud tuim ja külm kooselu, kus tunnetega väga palju pistmist pole. Torunn võtab end käsile ja otsustab oma edasise elu ise määrata ning selleks kolib ta Neshovile. Tallu, kust ta kunagi ära põgenes. Tallu, mille kohustused ja mälestused olid talle liiast. Kohustusi nüüd pole ja mälestused ka tuhmunud. Seekord vabaneb ta vanast rämpsust või lihtsalt asjadest, mis talle ei meeldi ning toob kohale oma mööbli. Seekord ta teeb kõik täpselt nii, nagu ise tahab. Ta on justkui leppinud mõttega, et jääbki üksi, ta näeb selles positiivset. On ainult tema. Ja koer, Christeri juurest salaja kaasa toodud Anna. Veidi šokeeriv on küll tema otsus edasiste tulevikuplaanide ja karjääri kohta.
Margido on endiselt üksi, aga nüüd on ta jälle usu leidnud. Ta ise on muutunud natuke kaasaegsemaks, isegi garderoobi uuendanud ning püüab hädavajalikke uuendusi läbi viia ka oma matusebüroos.
Erlend elab koos Raasukese ja lesbipaariga õnnelikku pereelu oma kolme lapsega. Selline mulje jääb. Traditsioonilise peremudeli austajana ning tegelikult ainult sellega kokku puutunud inimesena ei oska ma tõesti arvata, kas ja kuidas sellises mitme isa ja emaga segapudrus perekond toimima peaks. Siinkohal peab raamatu autorile tänulik olema minu valgustamise eest. Teadaolevalt pole küll tegemist tõsielul põhineva teosega, aga ehk nii päriselt asi toimikski. Päris pilvitu pole ka Erlendi elu, väike ehmatus kalli elukaaslase südameinfarkti näol paneb teda korralikult muretsema, kuigi hiljem selgub, et pole midagi hullu ning infarkti taga on hoopis Raasukese isa surm, millega kaasneb hiigelsuure villa pärimine ning õega suhete üles soojendamine. Jälle suur õnn.
Vana Tormod on oma eluga hooldekodus vägagi rahul. Mulle jääb mulje, et iga osaga läheb tema elu kuidagi paremaks ja tema ümber tekib rohkem hoolivust. Siiski pole ta minevikku unustanud ja pole Neshovi tallu nõus mingi hinna eest jalga tõstma. Isegi õue minna ei taha, justkui kartes hooldekodukohast ilma jääda.
Raamat haaras mind eelmiste osadega sarnaselt ja pani kiiresti lõpuni lugema. Nüüd tuleb oodata viienda osa raamatukokku tagasi jõudmist. Jah, sain teada, et viies osa on ka! Peale seda suundun küll mõneks ajaks vist kergema meelelahutuse poole, sest eeltutvustuste põhjal on jäänud mulje, et süngest matuseteemast saab sealt palju lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar