Anne B. Ragde "Rohelised aasad"

238 lk; 2008, Eesti Raamat

Tegemist on triloogia viimase osaga. Või kui täpne olla, siis raamatut lugedes ma tegelikult teadsin, et neljas osa on ka. Mingil põhjusel nimetatakse seda siiski triloogiaks, ju oligi algselt nii plaanis. 
Kahjuks ma laenutasin korraga ka neljanda osa ja tegin selle vea, et lugesin enne "Roheliste aasade" juurde suundumist sealse raamatut tutvustava teksti ära. Sellega rikkusin ära nii mõnegi üllatusmomendi.
"Rohelised aasad" on kirjutatud sama kaasahaaravalt kui "Berliini paplid" ja "Erakvähid" ning lugu jätkub täpselt seal, kus pooleli jäi. Tor siiski tappis end ära. Ma lootsin, et tabletid olid liiga nõrgad, et ta võttis neid liiga vähe, et keegi päästab ta viimasel hetkel... aga ilmselt ei oleks siis kolmandas osas midagi kirjutada olnud. Ilus positiivne lugu polekski ehk siia sarja sobinud.
Torunnist saab "Roheliste aasade" peategelane, taluperenaine, kelleks saamises ta ise nii kindel ei ole. Süütunne isa surma pärast ja raske koorem laguneva talu näol paneb teda järjest rohkem endasse sulguma, viib depressiooni äärele. Ilusat armastuslugu tema ja Kai Rogeri vahel ei tule. Süütunne närib Torunni nii palju, et ta ei väärigi enda arust kellegi armastust. Suhe endise armastatuga on ka pigem kehaline ning see sobibki talle paremini.
Erlendi elu läheb küll pigem positiivses suunas, oodatav pere järelkasv ning pereõnn on ju ometi positiivsed. Samuti suurejoonelised plaanid kodutalu renoveerimisega. Raamatu lõpuks siiski ei selgu, mis neist plaanidest lõpuks saab - Torunni ootamatu otsus kõik sinnapaika jätta ja kaduda pöörab pea peale ka paljude teiste taluga seotud inimeste elu.
Margido elab endiselt üksiku tööinimese elu, peab oma matusebürood ja astub järjest tihemini ka talust läbi. Seda muidugi peamiselt küüni kolitud kirstulao pärast, aga ka isa (või tegelikult vanema venna) pärast vastutust tundes. Kuigi vanamees on kohati õnnetu ja igatseb hooldekodusse, on mul tema pärast hea meel. Ta suhtleb inimestega, liigub ringi, elab rahulikku vanamehe elu. Seda muidugi hetkeni, mil Torunn kaob. Noor naine, kes on talle armsaks ja lähedaseks saanud, kes tema eest hoolitseb ja temast hoolib. Üle väga-väga pika aja keegi, kes tõesti hoolib, toob temasse järjest enam eluvaimu. Aga kuna Torunnis endas on miski täiesti sassis, ei suuda ta isegi leitud vanaisale mõeldes tallu edasi jääda. 
Raamatu lõpp ei üllatanud. See oli loomulikuks lahenduseks peale noore perenaise lahkumist. Kurb ja masendav, aga täiesti loogiline. 
Sarnaselt triloogia eelmistele osadele ei ole tegemist kerge meelelahutusega. Usun, et see oleks loetav ka eraldi, aga kuna mina lugesin seda triloogia viimase osana, ei oska ma seda eraldiseisva teosena näha. Kes on "Berliini papleid" ja "Erakvähke" lugenud, neile pole raamatut vaja enam soovitada. Usun, et esimesed kaks on neid haaranud nagu mindki ja nad loevad seda niikuinii, et tuttavaks saanud tegelaste rännakutele, juhtumistele ja arengutele kaasa elada.

Kommentaarid