Anne B.Ragde "Berliini paplid"

253 lk; 2008, Eesti Raamat

Kui ma olin otsustanud osa võtta väljakutsest "Tartumaalt Põhjamaadesse", mille raames tuleb oktoobri lõpuks lugeda läbi 50 Põhjamaade kirjanike raamatut, oli mul esiteks tunne, et olen hull, teiseks polnud mul aimugi, kust alustada. Otsustasin suhtuda üritusse avatult ehk lasta endale raamatuid soovitada. "Berliini paplid" oligi esimene.
Raamatu tegevus käib selle ümber, et alati tegus ja toimekas Anna jääb ühel päeval ootamatult haigevoodisse, kust ta enam ei tõusegi. Sel põhjusel tulevad tema kolm poega, talus elav vanim poeg Tor, keskmine vend Margido ja noorim Erlend, jälle kodutallu kokku. Lisaks Tori vallastütar Torunn, keda teised vennad pole kordagi näinudki. Kolm venda ongi üksteisest väga kaugenenud, kuskil on suhted väga-väga sassi läinud. Mingi osa põhjustest selgub ka raamatu lõpuks, aga kõigest ei saagi aru. Eriti arusaamatuks jääb suhtumine isasse, kelle kohta selgub küll midagi šokeerivat, aga mis ei näi siiski olevat nii halbade suhete põhjuseks.
"Berliini paplid" ei ole kerget meelelahutust otsivale inimesele, kohati tõstatuvad väga keerulised ja õõvastavadki teemad. Kuidas teisiti nimetada üksikasjalikku end üles poonud noormehe surnukeha kirjeldust? Või seda, kuidas vanal naisel lastakse mitu päeva voodis vedeleda, enne kui keegi taipab, et nüüd oleks vaja midagi ette võtta? See viimane paneb lugejat mõtlema, kui enesestmõistetavalt me lähedasi mõnikord võtame. Oleme harjunud, et keegi on kogu aeg olemas, tegutseb ja toimetab ning  me ei tule selle pealegi, et ka temaga võib midagi juhtuda. Kui juhtub, siis mõistus lihtsalt tõrgub uskumast ning siin lausa üle igasuguste piiride.
Üks asi, mis veel raamatust kõlama jääb, on ebaõnn armastuses. Tor armastas kunagi kedagi, oma tütre ema, kes aga tulevasele ämmale ei kõlvanud ja nii see läks. Margido polnud kunagi vist kedagi armastanud. Võib-olla oli matusekorraldaja amet ta lihtsalt nii kalgiks muutnud, ta ei tahtnudki kedagi endale päriselt ligi lasta, sest nägi igapäevaselt, kui habras elu võib olla? Torunn oli küll olnud abielus, aga seegi suhe lõppes õnnetult, nii oli temagi üksi. Ainus suhete mõttes õnnelik oli juba 12 aastat püsisuhtes olev homoseksuaalne Erlend. Homoteema on teoses üldse väga tugevalt sees, veidi paranoilisem ja konservatiivsem lugeja võiks pidada seda lausa homopropagandaks, sest traditsioonilist mehe-naise kooselu eelistavad tegelased on kõik suhete mõttes läbi kukkunud.
Ma ausalt ei teagi, kas mulle raamat meeldis või mitte. Kindlasti tuleb kiita autori oskust kirjeldada inimesi, olukorda, ümbrust ja kõike muud nii elavalt, et pildid hakkavad silme ees jooksma. Samas iga koha peal ma selle üle õnnelik ei olnud ja tahtsin ruttu neid pilte peast välja saada. Lugu haaras aga sedavõrd kaasa, et ootan kannatamatult järgmise osa kallale asumist, et lugeda, mis tegelastest edasi saab. Tegemist ju triloogia esimese raamatuga.



Kommentaarid