256 lk; 2008, Eesti Raamat
Triloogia teine raamat jätkub seal, kus esimene ehk "Berliini paplid" pooleli jäi ehk peale esimesi ühiseid jõulupühi. Kõiki šokeerinud saladuse avalikuks tugemine, kus isa osutus hoopis vanemaks vennaks (vägisi läheb mõte Mehhiko seebikatele), ei näi kedagi justkui häirivat. Mingid muutused on siiski toimunud. Minul isiklikult on hea meel isa pärast, kellesse hakatakse veidi soojemalt suhtuma. Temaga vähemalt räägitakse nüüd. Isa ise räägib ka rohkem.
"Erakvähkides" on suurem tähelepanu partnerlussuhetel. Seni karsket naistevaba elu elanud Margido otsustab hiljuti lesestunud Selma Vanviki küllakutsele lõpuks vastata, alkohol aitab piire kaotada ning mees annab pealetükkiva naise lähenemiskatsetele järele. Pikaajalist suhet sealt siiski ei tule. Kas just sellepärast, aga mingid muutused Margidoga toimuvad. Esiteks hakkab ta sagedamini kodutalu vastu huvi tundma ning sealt läbi astuma, teiseks võtab ta esimest korda ette reisi välismaale, Kopenhaagenisse. Mina tunnetasin temas ka väikest tüdimust oma tööst, rahulolematust. Seni loomulikuna tundunud tegelemine surnute ja matustega hakkab teda mingil määral häirima, sel põhjusel otsustab ta korterisse sauna ehitada. Et külge jäänud lõhnad jms välja higistada.
Torunn armub kõrvuni, laseb end ikka korralikult ära võluda. Õnnelikku lõppu ei tule aga siitki, nii saatuse vingerpussid kui roosade prillide kadudes ilmnenud põhimõttelised eriarvamused panevad kaks keskeale lähenevat noort inimest eri suundades liikuma. Teose lõpuosas näib, justkui oleks tulemas ka uus suhe, seekord siiski tasa ja targu, aga raamatu lõpuks jääb see veel ainult sõbra tasandile.
Õnnelikus püsisuhtes oleva Erlendi ja Raasukese vahel on kõik justkui hästi, aga ootamatu traagilise sündmuse järel on nendegi puhul oht suhte mõranemiseks. Oht ületatakse omavahel rääkides ja hirmudele silma vaadates ning lõpuks on mõlemad valmis väga suureks elumuutuseks. Lausa mitmeks.
Ainus, kelle jaoks midagi väga ei muutu, on Tor - tal ei teki mingit huvi ei naiste ega meeste vastu, kodus istudes pole justkui võimalustki. Vahepeal tundus küll, et koduabilisega, Maritiga, võiks midagi arenema hakata, aga ei. Toril on sead ja talu, mis on ühelt poolt tema turvatsoon, teisalt ristiks kaelas. Ootamatu õnnetus lööb kõik segi nii füüsiliselt kui vaimselt, ta ei suuda leppida asjaoluga, et on mõneks ajaks põhimõtteliselt tuppa aheldatud, teisalt hakkab tema jaoks järjest olulisemaks muutuma, et talul oleks jätkajaid. Torunni kahtlused viivad ta niivõrd rivist välja, et ta ei näe elul enam mõtet. Tema jaoks tähendas "ei" igavest "ei"-d, mitte seda, et lihtsalt aega oleks vaja. Sel hetkel ei tea Tor ega üldse mitte keegi veel Erlendi ja Raasukese talu päästmise ja arendamise plaanist...
Autori sündmuste kirjeldused on endiselt väga värvikad ja elavad ning seda ma lugejana tõeliselt nautisin. Mingil hetkel, kuskil raamatu keskel või veidi hiljem, läks aga natuke igavaks, midagi justkui ei toimunud enam, lihtsalt elati oma elu. Nagu "Berliini paplid", lõppes ka "Erakvähid" ootamatu sündmusega, seekord oli see lausa traagiline ning ma ootan kannatamatult kolmanda osa lugemist.
Kommentaarid
Postita kommentaar