Aususest ja lubadustest Jaan Krossi "Keisri hullus"

Ausus ja lubadustest kinni pidamine on inimese väga olulised isikuomadused. Nii on see praegu kui oli ka 19. sajandil, mil leidis aset „Keisri hullu“ tegevus. Aga kas inimesed ootavad alati tõtt ja suudavad leppida ka ausalt öeldud karmide sõnadega või eelistavad selle asemel ilusat valet?

Timotheus von Bock, lühendatult Timo, oli igati aus mees. Ta oli omal ajal andnud keisrile viimase nõudmisel lubaduse tema vastu alati aus olla. Keisrit kritiseerivat kirja saates ta ilmselt küll adus, et sellised sõnad võivad talle probleeme tekitada, sest keiser oli ikkagi riigi valitseja ja seega n-ö kõrge isik, kuid arvan, et julgust selle teo tegemiseks andis talle just see, et keiser oli temalt ise ausust nõudnud. Muidu ei saa Timo pidada küll kuigi lihtsameelseks, aga arvan, et just kunagine keisri nõue andis talle julguse kirja kirjutada. Romaani sündmustik annab aga teada, et keiser võis küll ausust oodata, aga seda vaid tingimusel, et see jutt talle meeldib, järelikult ootas ta aususe asemel hoopis lojaalsust. Püüdes ennast asetada suure valitseja rolli, võib oletada, et keiser reageeris Timo kirjale nii nagu ta reageeris hoopis põhjusel, et selle ignoreerimine või heakskiitmine oleks võinud riigis tekitada üleüldise kaose. Kuuldus julgest kriitikast, mis siis, et keiser oli seda ise nõudnud, oleks võinud tekitada samasuguste kirjade laviini, viia mässudeni vms. Sellest, et keiser tegelikult tundis end Timo karistamise pärast halvasti, annavad tunnistust tema südametunnistuse piinad ja asjaolu, et Timo oli ka vanglas viibides valitseja soosingus ja talle võimaldati palju eeliseid, olgu selleks siis klaver või šokolaad. Vangla on siiski vangla ja ka sealt pääsemine ei toonud vabadust, nii et siin tekitas Timo endale aususe ja lubaduse pidamisega, mis on ju väga positiivsed omadused, hoopis probleeme. Timo oleks rahulikult ja probleemideta edasi elanud, kui ta oleks valetanud, aga seda ta ei saanud, teha, sest ta oli loomult aus ja ta oli ju lubaduse andnud. Ma usun, et Timo ei oleks saanud õnnelikult edasi elada, kui ta ei oleks seda kirja saatnud. Et olla ise endaga rahul, oli ta valmis tagajärgedega leppima.

Sellest, et Timo oli sõnapidaja mees, annab tunnistust ka tema naisevõtt. Ühiskonnanormile vastu astudes otsustas ta naiseks võtta talutüdruku. Olles neiu isalt tema tütre kätt palunud, saadeti Eeva viieks aastaks Masingu juurde õppima. Viis aastat on pikk aega ja tõenäoliselt kohtas ta selle aja jooksul palju tütarlapsi. Ometi pidas ta oma sõna ja viie aasta möödudes ta Eevaga abielluski, olgugi, et see oli suhteliselt keeruline. Siin oli lubaduse pidamine kindlasti positiivne ja kuna nende kooselu näis olevat õnnelik, siis poleks teisiti olnud mingit põhjust teha.

Jah, lubadusi pidada on oluline, samuti pole ilus valetada, aga mida iganes öeldes on sageli vaja kaaluda ka selle tagajärgi. „Keisri hullust“ tulenevalt on ausus ja lubaduse pidamine positiivsed omadused ja annavad hingelise rahulolu, kuid alati tuleb ka pealtnäha õige teo tegemisel kaaluda selle tagajärgi. Mõnikord on ilus vale parem kui karm tõde, kuid kõige tähtsam on siiski enda hingeline rahulolu ja oma isiklike põhimõtete järgimine.