Essee K. Ristikivi "Hingede öö" ainetel.
Enne „Hingede ööd“ lugema asudes
kuulsin väga palju arvamusi selle kohta, kui raskestimõistetava ja keerulise
teosega on tegemist. Aga kas kõigest peabki olema lihtne aru saada? Kas
kirjandusteos peab olema üheselt mõistetav?
Minu arusaam sellest, mis raamatus
toimub või toimuma hakkab, muutus lugemise jooksul päris mitu korda – kui
esimestel lehekülgedel näis tegemist olevat enam-vähem tavalise looga
tavalisest aastavahetusest, väikeseks erisuseks vaid asjaolu, et end võõral
maal üksi tundev mees, kes otsustas sellegi öö üksi veeta, kohtub surnud
lähedaste hingedega, siis mida lehekülg edasi, seda erinevamaid tõlgendusi
hakkas minu peas formeeruma.
Küllap oli esmase, hingedega
kohtumisega seotud mõtte ajendiks teose pealkiri, mis juhtis fantaasialennu
just selles suunas. Olen kuulnud räägitavat, et just aastavahetuse ööl otsivad
kadunukeste hinged teed koju tagasi, miks muidu pani vanarahvas lauale
lisataldrikuid. Kuna teose peategelane elab kodust kaugel paguluses, on
loogiline, et tema juurde jõuavad võõrad hinged, sest nemad elasid kunagi seal
ning omad ei oska sellesse kohta tulla. Samas võivad elus vintsutatud inimesel kergesti
tekkida kujutelmad millestki või kellestki, keda hetkel ei ole olemas, kuid
kelle kohalolu kas soovitakse või vastupidi – kardetalse. Üksinduses elada on
üsna raske ja ei saa välistada võimalust, et selle tõttu minnakse peast veidi
segi ning hakatakse olematut kuulma ja nägema.
Üsna pea tekkis minu kujutlusse pilt
üksi laua taga istuvast härrasmehest, kes püüab oma järgmist romaani paberile
panna. Järjest enam tundus, et nende arvukate, üksteisega pealtnäha üldse mitte
seotud tegelaste näol oli tegemist kirjaniku pooliku romaani tegelastega, keda
ta proovis kuidagi sobivasse tegevusse paigutada. Seda mõtet kinnitab ka
peategelase ütlus „Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma
järgmise romaani jaoks. (42)“ Kuigi selle romaani kirjutamise ajaks oli
kirjanik välja andnud juba arvukalt teisi teoseid, jääb mulje, et ta justkui
tahaks midagi kirjutada, tal justkui oleks palju huvitavaid mõtteid, aga mingil
põhjusel keerlevad need kõik tema peas omavahel segunenult ja loos oma kohta
otsides. Kirjanik püüaks justkui kõik pähe tulnud mõtted ühte teosesse kirja
panna, mis tingibki tegelaste tohutu arvu, seosetuse ja omavahel segunemise. Ka
ütlusega „Võib-olla olete teiegi ainult minu väljamõeldis. Ja kui pole enam
mind, ei ole ka teid. (240)“ autor justkui vihjaks kirjutamisprotsessi
kirjelduse võimalikkusele.
Teades, et K. Ristikivi viibis
aastaid paguluses, kus kirjutas ka käesoleva romaani, saab võimalikuks pidada
sedagi, et keerulist sümbolite keelt appi võttes kirjeldas ta teoses enda
senist elukäiku, teekonda sinna, kuhu ta oli selleks hetkeks jõudnud. On
täiesti loomulik, et võõra rahva keskel elades tuntakse üksindust, tuntakse
hirmu nii oleviku kui tuleviku pärast. „Pidin leidma mingi teise tee. Aga
pärast seda kolmanda võimaluse ärajäämist ei olnud enam palju valida. (75) Jah,
tundub täiesti loomulik, et paguluses elades peaks justkui pidevalt valima
erinevate võimaluste vahel, samas langevad need üksteise järel ära ja lõpuks
justkui polegi enam valikuid. Senise
elukäigu ja paguluse kirjelduse teooriat toetab ka kohtus mainitud põgenemine,
sõjaväest kõrvale hoidmine. Samuti on otseselt ära mainitud peategelase hirm
saada maalt välja saadetud, tagasi sinna, kust ta tulnud oli.
Kuigi eelnevad tõlgendused näivad
üsna loogilistena, siis mida lehekülg edasi, seda õigemana näis minu arvamus,
et tegemist on unenäoga. Võimalik, et üksi uut aastat vastu võttes jäi
peategelane lihtsalt magama. Unenägudes on ju kõik võimalik. Ka see, et ühel
hetkel ilmub ruumi eesriie, mida seal justkui polnud. Ka see, et leitakse end
äkitselt kuskilt kõrge serva pealt, ohuga alla kukkuda. Samuti leitakse unenäos
pealtnäha võimatust olukorrast ootamatu väljapääs. Unenägudesse ilmuvad tihti
inimese hirmud ja soovid, küll mitte päris sellisel kujul, et neist võiks
üheselt aru saada, aga pikema mõtiskluse tulemusel siiski mõistetavatena.
Raamatu lugemise ajal tekkis hetki, kus tundsin, et selline sürreaalne
sündmustik võiks aset leida minugi unenäos.
Mulle ei meenu kirjandusteost, mis
oleks fantaasialendu enam ergutanud, kui tegi seda K. Ristikivi „Hingede öö“.
Oli siis tegemist üksindusest tingitud hallutsinatsioonide, hingede rändamise, kirjaniku
loomeprotsessi, raskesti mõistetava sümbolite keele või lihtsalt unenäo
kirjeldusega – sellel polegi tähtsust. Usun, et autor lõi teadlikult mitmetimõistetava
teose, et lugejale jääks võimalikult palju tõlgendamisruumi. Kõik ei peagi
olema puust ette tehtud ja punaseks värvitud.
Kommentaarid
Postita kommentaar