250 lk; 2005, Eesti Päevalehe Raamat
Selle raamatu lugemist alustasin tegelikult juba mitu-mitu aastat tagasi, kui see XX sajandi kirjandusklassika sarjas ilmus. Mingil põhjusel jäi see aga kuskil 120 lk juures pooleli. Nüüd võtsin selle uuesti kätte ning kuna ma aastaid tagasi loetust enam midagi ei mäletanud, alustasin jälle otsast peale.
Avastasin raamatu uuesti oma kodust raamatukogu sorteerides. Tundub, et aastatega ning nelja lapse sünnitamisega ei ole minu kirjanduse maitse siiski kuigi palju muutunud ning lugemine läks vaevaliselt nüüdki. Ei saa öelda, et tegemist oleks halva raamatuga. Kirjanik toob lugejani Aafrika elu hästi ehedalt, looduskirjeldused on elavad, aga millegipärast lugemine lihtsalt ei lähe. Seekord ma küll raamatut pooleli ei jätnud, aga jõudsin vahete-vahel juba mõnda teist lugeda, et jälle selle juurde tagasi pöörduda. Kokku kulus raamatu kaante avamisest kuni nende selleks korraks lõpliku sulgemiseni isegi rohkem kui nädal, kuigi 250 lehekülge pole teab mis palju.
"Aafrika äärel" on olemuselt autobiograafiline reisikiri, kuigi kirjeldatakse veidi pikema perioodi eluolu ja juhtumisi, kui see oleks tavaliselt reisile tüüpiline. Kirjanik pidas ise Kenyas kohviistandust ning raamatus kirjeldabki ta nii enda kui tema sõprade, teenijate kui külaelanikega seotud juhtumisi kuni pankroti ja Aafrikast lahkumiseni, mis alati pole ära toodud päris kronoloogilises järjestuses. 1920-30ndate elu oli seal uskumatult julm, kuidagi loomulikult kirjeldatakse surma saanud lapsi, haigestumisi ja muud taolist. Inimesi peeti kohati loomadega võrdseteks, eriti naisi, tütreid anti meheks neile, kellele kasulik oli. Samas ei jäänud kõlama selliselt koheldute protesti, ju oli see ka nende jaoks loomulik. Sama loomulik oli see, et kui keegi ära tapeti, ei menetletud seda kohtus mitte ainult ebainimliku teona, vaid kindlasti tuli mängu ka selle teoga tekitatud majanduslik kahju ning juhtus sedagi, et ainsaks karistuseks oli trahv, mida sageli maksti kariloomades.
Ilmselt on lihtsam lugeda raamatuid, kus tekivad mingid isiklikud seosed või on siis tegevustik nii põnev, et pole lihtsalt võimalik raamatut enne käest panna kui see läbi on. Minul ei ole Aafrikaga mingeid seoseid. Kuigi sealne loodus võib olla huvitav, oli kirjeldusi nii palju, et kohati ma ei suutnud seda jälgida ja lugesin lõiku uuesti. Samuti ei ole mul isiklikku huvi raamatusündmuste toimumisperioodi vastu. Küllap on põhjus, miks seda raamatut peetakse kirjandusklassikaks, aga minu jaoks see nii sügavat muljet ei jätnud. Kellegi jaoks on see ilmselt väga hea raamat ja see on täiesti normaalne, sest kõik asjad ei saagi kõigile ühtmoodi meeldida.
Kommentaarid
Postita kommentaar