Elame
korraga kahes maailmas: üks koosneb pelgalt kujutlustest ja unistusest, samas
teises seisame kõrvuti reaalsusega. Mõnikord on neid maailmu raske eristada,
mõnikord tekib nende vahel konflikt, muutes elu raskeks, väheproduktiivseks või
koguni võimatuks. Taoline konflikt võib sisalduda ka kirjandusteostes. Kujutluste
ja reaalsuse konflikti võib leida ka kirjandusteostes, mille sündmustik
põhineks justkui päriselul ja pärisinimestel, raamatut lugedes suudame end
reaalselt kujutleda sündmuste keskele. A. H. Tammsaare romaan „Kõrboja
peremees“ on just selline teos.
Tammsaare
võrdles Kõrboja talu äsja iseseisvuse saavutanud Eesti riigiga. Kodumaast
rääkimisel on sageli iseloomulik sakraalne alatoon, mis on romaanis ka Kõrboja
maadel. Seda arvestades on romaani poeetikas isegi ootuspärane, et Tammsaare
kirjeldab alles kavandatavat maastikku, sest romaani ilmumise ajal oli meie
riik alles ülesehitamisjärgus, olles osaliselt fantaasiamaastik, mis tuli ellu
viia. (Vaino, 2011, 68)
Romaani
põhitegevuspaikadeks on kaks ühelt poolt väga erinevat, teisalt ometi nii
sarnast talu. Mõlemat talu, Katku ja Kõrboja, ühendab kujutlus sellest,
millised näeksid need tulevikus välja. (Vaino, 2011, 68) Ühe talu praegune ja
teise eeldatav tulevane peremees on suured plaanitsejad, kes tihti ei suudagi
kujutlusi reaalsusest eristada või nad ei näe selleks lihtsalt vajadust.
Katku
Villu rändab kujutluste maailma Kivimäel. Ainult Kivimäes nägi Villu võimalust
kodutalu õitsele aidata. Ta ei hoolinud isa manitsustest ega viimase jutust, et
„Kivimägi on tõepoolest kivimägi“, vaid nägi ainult viljakat mulda, mida kuskil
mujal talu maadel ei leidunud. (Tammsaare, 1970, 20) Võib-olla nägi Villu
Kivimäe võimalikus kordategemises võimalust tõestada end isale, kes leinas ikka
veel sõjas surma saanud poega, tubli ja korralikku, kelle asemel pidi nüüd
Villu peremeheks saama. Võib-olla tahtis ta lihtsalt põgeneda mineviku eest ja
kuna minevik seostus talle eelkõige praeguse Katkuga ja selle hoonete
asukohaga, oli ta nõus kasvõi uue keldri tegema ja hooned ehitama, kui vaid
saaks kogu kupatuse Kivimäele üle kolida.
Katku
Villu kujutleb, kuidas ta teeb talu tööga korda, samas ei ole Kõrbojal peale
planeerimise muud teha osatudki. Kõige paremini tulevad ideaalmaastiku ja
reaalse maastiku haakumatus esile seoses Kõrboja Reinu unistustega. (Vaino, 68)
Ta unistab kaunitest, korrastatud ja avaratest hoonetest, suurepäraselt
toimivast tootmisest. Reinu unistuste Kõrbojal „ /.../ kihab töö ja tegevus,
millest reaalsel Kõrbojal pole vähimatki aimu/.../“. Unistuste talu asemel
elavad nad sellises, kus maja on ehitatud poolikult, kivid on küll põldudelt välja
veetud, kuid nendega ei ole midagi kasulikku ette võetud. Samuti olid mõne
aasta eest olemas ehituseks vajalikud palgid, kuid need pehkisid aja jooksul
ning tuli küttepuudeks kasutada. Ka kunagisest viljapuuaiast ei ole järel muud,
kui vanad ja haiged puud-põõsad, mida ei ole aastaid hooldatud ega väetatud.
(Tammsaare, 1970, 29) Sellise kirjelduse lugemine paneb imestama, et miks oli
see reaalne Kõrboja ikka nii troostitu. Mis takistas pererahvast oma plaane
ellu viimast? Võib-olla on asi selles, et tegelikult sai Reinust Kõrboja
peremees pooleldi sunniviisiliselt, kuna tema vend Oskar otsustas lapse surma
ja naise lahkumise järgses meeleseisundis endalt elu võtta. Ju siis miski Reinu
sees sundis teda venna kohale astuma, olemata hingega asja juures, mis on
talupidamiseks paraku vajalik. Rein nägi aastate jooksul, et ta ei suuda olla
siiski selline peremees, nagu talule vaja oleks ja nii põgenes ta oma kujutluste
maailma, kus kõik on suurepärane ja paremgi.
Kujutluste
ja reaalsuse maailmad on väga lähedalt seotud inimese hingeseisundiga. Eluga
rahuloleval inimesel ei ole vajadust pidevalt kujutlustesse põgeneda. Kui
reaalsus pakub rahuldust, siis elataksegi reaalsuses ning kujutlusi tekib palju
vähem. Muidugi on tore ja lausa vajalik unistada ja planeerida, kuid see jääb
normaalsuse piiresse, kui seejuures peetakse meeles ka reaalsust.
Kõrboja
Reinul oli kujuteldaval Kõrbojal küll mõnus ja rahulik, kuid ometi mõistis ta,
et unistamine ja planeerimine reaalset talu paremaks ei muuda – tihti on
tegemata jäänud kõige vajalikumadki tööd. „Ta on Kõrbojast unistanud kui
mõnesugusest ime või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades
unustanud ka kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid.
Talle on ikka lähedasem ja omasem olnud mitte reaalne, vaid kujuteldud Kõrboja
/.../“ (Tammsaare, 1970, 28-29) Rein justkui ei tahtnudki päristaluga tegelda,
sest kujutlustes olnu oli lihtsalt nii palju parem ja armsam.
Kujutluste
ja reaalsuse eristamiseks ja nendega rahu sõlmimiseks on sageli vajalik kohta,
kus mõtteid mõlgutada ja endas selgusele jõuda Romaanis kirjeldatakse sellise
kohana nõmme, kus tegelased on reaalsuse ja kujutluste vahepeal. Sinna minnakse
siis, kui hinge vaevab sisemine rahutus. Katku Villu läheb nõmmele, kui ta
justkui otsib sealt kedagi. Anna läheb suures mures, oodates teateid Villu
tervise kohta. Samas meenutab Anna, et tema onu Oskari naine ei tõstnud iial
nõmmele oma jalga, justkui kartes midagi. (Vaino, 69).
Tulles
tagasi Kõrboja Reinu juurde, siis lõpuks sai ta aru, et ainult planeerimine
talu heale järjele ei vii. Kui see oli juhtunud, tahtis ta, et tütar, kellele
ta kavatses koha üle anda, peremehe valikul õiged otsused teeks, mis Reinu
jaoks tähendas tema endasuguse välistamist. Ta ütles: „See peab teistsugune
mees olema, kui mina olen /.../ seda mõistan alles nüüd, kui elu juba mööda. Ei
tohi palju plaanitseda ega kavatseda, muidu armastad neid rohkem.“ Unistades
oli Kõrboja Rein hakanud oma kujuteldavat talu armastama niivõrd, et ta justkui
ei hoolinud päriselt enam reaalsest. Sellepärast, kuigi tal oli olemas idee
sellest, milline tulevane peremees olla ei tohi, jättis ta Annale peremehe (ja
tulevase abikaasa) valikul n-ö vabad käed. Ei olnud oluline, kes saab Kõrboja
peremeheks, sest „võõrad võivad talitada ainult reaalsel Kõrbojal.“ Kujuteldu,
mis oli Reinule hoopis armsam ja omasem, jääks talle ju endiselt alles ja seal
toimetab ta täpselt nii, nagu paremaks peab. (Tammsaare, 1970, 29)
Kõigi
suureks meelehärmiks jõuab Kõrboja Anna oma peremeheotsinguil üsna ruttu hea
lapsepõlvesõbra ja mängukaaslase Katku Villuni, kes polegi Kõrboja Reinust
kuigi palju erinev. Temalgi on suured plaanid ning jaanipäeval paadis peetud
vestlusel jagab ta Anna julgustusel neid ka naisega. Ta jutustab küll, kuidas
tema viiks ellu seni vaid planeeritud asjad, kuidas ta teeks „kõike seda,
millest Kõrbojal nii palju räägitud, igavesti räägitud, veelgi räägitakse, aga
mille tegemise peale ükski ei mõtle“. (Tammsaare, 1970, 59) Villul oli lihtne
oma mõtteid jagada, sest tegelikult oli tema jaoks tegemist ju ainult
kujuteldava Kõrbojaga ning tema ja Kõrboja Reinu kujuteldavad Kõrbojad olid
üsnagi sarnased.
Eelnevalt
oli juttu sellest, kuidas inimeste kujutlustes asuvad maailmad (siin kontekstis
pigem talud) olid reaalsest väga erinevad. Suurte unistajate ja reaalsusest
põgeneda soovijate kõrval näib Kuusiku sauna Eevi olevat üsna kaine mõistusega
tütarlaps ja tema kujutlusedki on üsna tõepärased. Jaaniõhtul, kus enamus
noortest läheb Kõrboja perenaise kutsel lõbutsema ja tema koju toimetama jääb,
käivad tema peast läbi mõtted võimalike põhjuste kohta, miks Katku Villu, keda
Eevi nii väga enda juurde külla ootab, siiski ei tule. Algul arvab ta, et Villu
toimetab jaanilaupäevalgi armastatud Kivimäel ja viibib sellepärast. Kui
oodatud on juba liiga kaua, üle kesköö, hakkavad tütarlapse mõtted liikuma
Kõrboja Anna juurde ja Eevi jõuab järeldusele, et põhjuseks ongi seesama pidu,
kuhu kogu küla kokku kutsutud. Tammsaare ütleb Eevi mõtteid kirjeldades: /.../
tema uniseil, pööraseil mõtteil pole otsa ega piiri, sest nad liiguvad nagu
painajalikud nägemused.“ (Tammsaare, 1970, 52) Autori kirjeldusest võib välja
lugeda, justkui oleks Eevi mõtteis midagi kujuteldut ja üleloomulikku, ometi
teame lugejana, et hoolimata oma esialgsetest kavatsustest, oligi Villu just sellel
peol ja tantsitas Kõrboja Annat. Siinkohal võiks neid kujutlusi nimetada hoopis
tavaliseks naiselikuks vaistuks, mis aitas Eevil tunda ära, et armastatud mehel
on mõttes keegi teine. Ja see keegi teine oligi Kõrboja Anna, seesama Anna, kes
sai Villule saatuslikuks.
Rein
Undusk kirjutab, et Katku Villu otsustab oma elule lõpu teha vahetult peale
seda, kui ta saab Annalt teada, et aastate eest, kui Villu oli enda teada
tüdruku jalast ussimürki välja imenud, oli Anna talle valetanud ning „ussi“
näol oli tegemist lihtlabase orgiga. Anna ülestunnistuses leidis Villu
tõestuse, et „keel on meelevaldne märgisüsteem, kus asjade ja nende tähistajate
vahel ei eksisteeri kindlaid seoseid.“ Rääkija võib märke ja asju viia kokku
täpselt nii, nagu just tema seda soovib ja sundida sellega tegustema teist
inimest oma tahte järgi. Anna tõestas, et Villu mälestused järve ääres juhtunu
kohta polnud tegelikult tõesed, Anna oli vaid lasknud olukorral nii näida.
(Undusk, 2004, 4) Siiski ei saa Villu enesetapu põhjuseks pidada vaid aastaid
tagasi toimunud sündmuste kohta tõe selgumist, asi oli pigem Villu
siseheitlustes. Teda tõmbas tohutu jõuga Kõrbojale, samas ei lasknud tema
mehelik eneseuhkus saada Anna meheks sandina. Villu kardab jääda Annale risuks
ja iseendale vaevaks, võtmata kuulda neiu sõnu, millega palutakse tema pärast
mitte muretseda.
„Villu
kippus Kõrboja perenaisega täna siin pimedas rääkides iseendalt küsima, kas
tõesti maksab pimeda ja vigasena Katkulgi elada, kui nii hirmsasti tahaks
kõigest hoolimata minna Kõrbojale.“ (Tammsaare, 1970, 123) Villu tahtis
Kõrbojale minna ja oleks tervena ilmselt kohe jaatavalt vastanud, kuid ta
armastas Annat nii palju, et ei tahtnud panna talle kohustust sandiga elada ja
tema eest hoolitseda. Näib, et ta justkui ei uskunud Anna juttu, kui see väitis
end just teda tahtvat, pidades naise ettepanekut pigem kaastunde- kui
armastusavalduseks. Võib-olla oligi Villu kahtluste põhjuseks seesama
teabekilluke aastate eest toimunud juhtumi kohta, millest oli mees seni endas
kandnud hoopis teistsugust pilti. Villu võis arvata, et kui Anna valetas
tookord, võib ta valetada ka praegu teda peremeheks kutsudes – Anna võis ka
praegu lasta asjadel paista teistsugustena, täpselt sellistena, nagu Anna ise
paremaks peab. Villu võis arvata, et Anna tegelikult ei mõtle seda tõsiselt,
kui väidab, et just seda santi ta tahabki. See võitlus Villu sees muutus nii
tugevaks, et ta ei suutnud sellega enam kuidagi hakkama saada. Kujutluste ja
reaalsuse vahel tekkis surmav konflikt ja Villu otsustas põgeneda teistsugusesse
maailma, kus ei ole vaja enam selliste probleemide pärast muret tunda. Kus ta
ei pea enam mõtisklema selle üle, kuidas kujutlustel ja reaalsusel vahet teha,
kus keegi ei saa lasta asjadel paista teistsugusena, kui need tegelikult on.
A.H.
Tammsaare romaanis „Kõrboja peremees“ võime näha, kuidas kujutluste ja
reaalsuse konflikt, soovimatus neid eristada või teadlikult reaalsusest
kujutluste maailma põgenemine takistab nii Kõrboja kui Katku talu arengut.
Esimese puhul Rein lihtsalt põgenebki oma mõtetes reaalsusest kujutluste
maailma, hoolimata sellest, kuidas päriselt olemasolevat talu paremale järjele
aidata. Katku Villu justkui püüaks talu arendada, rabades Kivimäel kõvasti
tööd, kuid jättes tähelepanuta asjaolu, et tegemist on üsna võimatu missiooniga.
Kuusiku
sauna Eevi kujutlused on üsna reaalsuse piiri peal ja lõpuks selgubki, et
tegemist oli pigem naiseliku vaistu kui väljamõeldisega – Katku Villut tõmbaski
Kõrboja Anna poole. Tõmbas niivõrd, et naine saigi talle saatuslikuks. Villu
hinges tekkis niivõrd suur kujutluste ja reaalsuse konflikt, et ta otsustas
sellele kõigele lõpu teha, minna sinna, kus ta ei pea enam selliste probleemide
pärast oma pead vaevama. Villu otsustas valida reaalsuse, kus kujutlust
lihtsalt enam ei ole.
KASUTATUD KIRJANDUS
Tammsaare,
A. H. 1970 Kõrboja peremees. Tallinn: Eesti Raamat
Undusk,
R. Tammsaare topoloogilised paroodiad: „Põrgupõhja uus
Vanapagan“. Keel ja Kirjandus, 1/2004
Vaino,
M. 2011 Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare
loomingus. Tallinn: Tallinna Ülikool
Kommentaarid
Postita kommentaar