Mika Waltari "Sinuhe"

688 lk; 1991, Eesti Raamat

Raamat on ilmunud ka hiljem, aga mina lugesin just seda vanemat versiooni, mis kujutab endast Johannes Aaviku tõlget muutmata kujul. Sellega seoses puutusin lugedes kokku minu jaoks seni tundmatute sõnadega, harjumatu lauseehituse ja praeguste keelereeglite järgi vigaste sõnadega. Ma ei ole küll uuema versiooniga kokku puutunud, aga minu loetu oli omapäraselt tore just sellisena. Pealegi tutvusin nii mõnegi uue sõnaga, mida võiks lausa kasutama hakata. Näiteks on "neim" palju lihtsam ja mugavam öelda kui "kättemaks". Hakkaks seda isegi kasutama, ainult et ma arvan, et kättemaks pole üldse hea mõte, mistõttu ei kohtaks seda sõna minu kõnepruugis kuigi sageli.

"Sinuhe" räägib väga vanast ajast, kirjeldades arst Sinuhe elu umbes 1390-1335 eKr. Sinuhe oli egiptlane või ega ta päris täpselt ei teadnud, kes ta on, sest ta oli leitud jõest korvis hulpimas. Raamatu lõpuks tekib tal oma päritolu kohta mõtteid, mis aga päris kindlat kinnitust ei saa. Egiptusega tegevus siiski ei piirdunud, Sinuhe käis läbi Süüriast, Kreetalt ja mujalt, praktiseerides oma ametit ning omandades uusi oskusi. Sinuhe liignimeks oli "üksildane" ja üksildane ta oligi. See ei tähenda sõprade või ka naissuhete puudumist, aga üksildust tuli tunda palju. Mis naistesse puutub, siis olulisemaid tegelasi oli kolm: paheline ja kaval Nefernefernefer, õrn ja süütu Minea ning kõrtsipidaja tütar Merit. Esimene hävitas Sinuhe, teisega oli tõeline armastus, kuid neiu usk ja armastus jumala vastu lahutasid nad lõpuks siiski. Meritiga oli mees pere loomisele kõige lähemal, aga õnnelikku lõppu ei tulnud sealtki.

Kui peategelast tuleks iseloomustada ühe sõnaga, ütleksin tema kohta "ellujääja". Ta võis olla kaotanud kõik, olla surma lävel, kuid mingi ime läbi tõusis ta ikka jalgele ja sai vaatamata raskustele hakkama. Oli hetki, kus ta küll tahtis loobuda, kus ta isegi ootas surma, kuid miski (või keegi) päästis ta. Üks "keegi" oli ustav ori Kaptah, sitke ja vapper ühesilmne mees, väga nutikas ja kaval. Lisaks sellele oli tegemist äärmiselt ustava tegelasega, kes ei unustanud oma endist peremeest ka heale järjele jõudes.

Raamat oli põnev, kuid ma ei saa väita, et see mulle väga meeldis. Jah, mulle meeldis autori kirjutamisstiil, mulle meeldis see, kuidas lugejat viidi üsna edukalt ajastusse, aga kõik oli kuidagi nii julm ja jõhker. Ehk oligi see tollele ajale loomulik, aga naised olid nagu kaup, keda osteti-müüdi ja kasutati vastavalt oma äranägemisele. Hästi palju oli surma, inimesi tapeti vasakul ja paremal, säästmata ka lapsi. Inimesi koheldi nagu loomi, isegi loomi ei tohiks nii kohelda. Surm on küll elu loomulik osa, aga seal oli surm ikka liiga loomulik. Midagi erakordset ei näinud olevat müürile riputatud ega teiba otsa aetud inimestes. Laibaga käidi ringi nagu lihatükiga, samas oli egiptlastele oluline selle igavene säilitamine. 

Väga oluline tegevus oli varastamine, seegi oli täiesti loomulik. Varastati igalt poolt, kust saadi. Raha olemasolu oli oluline kõikjal, ilm selleta ei saanud midagi. Empaatiavõimelisi inimesi peeti pigem hulludeks kui neile hästi vaadati. 

Hästi kummaline raamat oli. Koos kummaliste tegelaste ja ajastuga. Kuningliku kolbapuurija amet on ju äärmiselt kummaline. Sama kummaliselt kõlab "kruusi purustamine" ja palju muudki. Kellele raamatut soovitaksin? Kindlasti Egiptuse ajaloost huvitatud inimesele, sest suur osa tegevust on seotud päriselt toimunuga või päriselt eksisteerinud inimestega. Samas peaks lugeja olema valmis jõhkruseks,  mida on seal väga-väga palju. Lugejal peab ka olema kannatust, sest peaaegu 700 lk on päris palju.