Normid ja reeglid Arvo Valtoni novellides ja tänapäevas

Normid ja reeglid – need on inimesi saatnud igapäevaelus kogu inimkonna vältel. Arvo Valtoni novellide tegevus toimub Nõukogude ajal, kus enamus reegleid, kas kirja pandud või kirjutamata, tunduvad paljude tänapäeva inimeste jaoks tobedad. Aga on siis tänapäeva inimeste suhtumine oluliselt teistsugune või on palju Nõukogude pärandist tingituna üsna samamoodi praegugi?

Kui rohelise seljakotiga mees ilmus vaksalisse raamatut lugema, oli segadust palju. Koristajate jaoks oli ta lihtsalt tüütu ja nad tahtsid kindlasti selle tegevuse ära keelata, aga nad „ei osanud leida seda õiget seadust, mis lugemise ära keelaks“ ehk taheti keelata keelamise pärast. Erinevad ametnikud olid lugejaga samuti hädas: nad ei osanud midagi teha põhjusel, et neil ei olnud eeskirja. Keegi ei teadnud, kas üldse oleks pidanud tegevust ära keelama, samas tundus see igati kontrollitud ühiskonnas midagi äärmiselt kahtlast. Tuues paralleeli tänapäevaga, siis sõnavabaduse piiramist Eesti ühiskonnas eriti palju ei tähelda. Vähemalt riiklikul tasandil on enam-vähem igaühel lubatud end vabalt väljendada. Samas ametnike jäikust ja eeskirjades näpuga järge ajamist kohtab küll päris palju. Enamasti on see seotud Euroopa Liidu õigusaktidega, mida Eestis ülepingutatud püüdlikkusega järgida püütakse, unustades kaine mõistus. Ühest enda tegevusalast tulenevalt oskan näiteid tuua põhiliselt põllumajanduse valdkonnast: erinevad loomapidamisnõuded, maade hooldamise nõuded jne. Olgu siin põhjuseks Nõukogude pärand või miski muu, aga sarnasusi Valtoni kirjeldatuga märkan küll.

Kui üks mees novellis „Tünn“ otsustas äkki tünni elama asuda, oli samuti segadust ja mõistmatust palju. Küll hakati jälle eeskirjades näpuga järge ajama, et teha kindlaks sellise ettevõtmise seaduslikkus, küll tunti muret tema heaolu pärast ja hakati lausa vägisi oma abi pakkuma. Sellegi loo puhul on võimalik tänapäevaga paralleele tõmmata. Olen päris palju puutunud kokku suhtumisega, kus naeruvääristatakse neid, keda ei huvitagi uhked linnalähedased majad, kes eelistavad elada väikesel pinnal metsa sees, tsivilisatsioonist kaugel või kes lihtsalt ei hooli ühiskonna survest ajada taga materiaalseid väärtusi ning tunda rahulolu hoopis vaimsest. Mainitud novelli puhul võib küll järeldada, et teatud määral oli tünnis elamine mehe jaoks ka vajadus, sest tal polnudki mujal elada, aga samas näis ta sellise elukorraldusega igati rahul olevat ja ei vajanudki rohkemat. Küllap oleks ta leidnud võimaluse elada mujal, kui ta oleks seda vajanud või soovinud.

Novellis „Kaheksa jaapanlannat“ veetakse kauneid tantsijaid mööda tolmust tehast, et nad ikka näeksid, kui võimas see on. Nõukogude ajal oligi ülimalt oluline kõik väline, et mis mulje teistele jäetakse, mis toimub tegelikult, ei huvitanud väga kedagi. Aga kas nüüd on väga palju teisiti? Minu arvates ei ole. Pidevalt kohtab inimesi, kes peavad oluliseks just välist muljet, olgu selleks kasvõi tugevalt üle oma võimete elavad inimesed. Näiteks laenudega ostetud uhked majad ja autod, mille nimel rabeletakse, nii et ninast veri väljas, pannes kannatama nii oma tervis kui perekondlikud suhted. Inimesed tunnevad sellest algul küll ehk rõõmu, aga mida edasi, seda õnnetumaks muututakse, aga seda teised ju ei näe. Kahjuks on väga paljudele inimestele ikka veel oluline, mis mulje teistele jääb või mida neist arvatakse.

Eelnevast võib järeldada, et mitmes mõttes on tänapäev Arvo Valtoni novellides kirjeldatuga üsna sarnane. Jah, meil on rohkem vabadust, inimestel tegelikult on lubatud erineda, aga olgu see siis Nõukogude pärandist tingituna või lihtsalt eestlaste loomusest, aga inimeste suhtumine on paljudes aspektides sarnane – peamisest ametnike jäikus ja inimeste kartus erineda või endast halb mulje jätta.