535 lk; 2015, Varrak.
"Lohetätoveeringuga tüdruku" sain laenuks naabrinaiselt, kes pakkus minu väljakutsest kuuldes selle mulle välja. Väljakutsest endast kirjutasin veidi oma teises blogis (link). Tegelikult on tegemist ju vaid triloogia esimese raamatuga, kõik kolm on ikka päris mahukad. See mind algul veidi ehmataski, sest olgem ausad, päris hommikust õhtuni lugeda ma ei saa ning eesmärk on ikka oktoobri lõpuks 50 raamatut läbi saada. Praegu, olles triloogia esimese raamatu vaid paari päevaga läbi lugenud ja juba teist alustanud, ma muidugi ei kahetse. Raamat on tõesti väga kergesti loetav ning nii kaasahaarav, et seda on raske käest ära panna.
"Lohetätoveeringuga tüdrukus" jooksevad algul kõrvuti Mikael Blomkvisti ja Lisbeth Salanderi liinid, puutudes kokku vaid korraks. Hiljem saavad neist partnerid nii töös kui mingil määral ka eraelus. Mõlema näol on tegemist oma ala professionaalidega, sihikindlate inimestega, kes on otsustanud alustatud töö lõpuni viia igal juhul.
Mingil määral on tegemist krimkaga, aga see ei ole tavaline krimka, vaid hoopis palju sügavam teos. Igast krimkast ei tehta filmi ka ja sellest tehti. Tahaks isegi selle ära vaadata, aga just nüüd, kus olen raamatut lugenud. Kriminaalne on teos muidugi väga mitmes aspektis. Kohati lausa võigas, täis psüühiliselt haigete kurjategijate jälke tegusid. Tihti jääb kõlama lapsepõlve mõju inimestele, sest just see on nende psüühika totaalselt sassi keeranud ning sellest nad normaalsete inimestena enam välja ei tule.
Oluline õppetund, mida lugeja raamatust saada võib, on :"Ära hinda raamatut kaane järgi!". Lisbeth näeb oma pisikese poisiliku keha, lühikeste juuste, piercingu ja tätoveeringutega välja nagu pätiplika, ometi on temas peidus väga hea arvutispetsialist. Nojah, kui täpne olla, siis tegelikult maailmatasemel häkker, mis ei pruugi teab mis seaduslik olla, aga vaatamata tema teovõimetuks tunnistamisele on ta tegelikult väga tark naine. Miks ta teovõimetuks tunnistati, ei selgugi päris täpselt. Mainitakse jah tema keeldumist igasugu uuringutest, aga miks ta nii kangekaelselt keeldub, kuigi teab, et uuringu läbimisega võiks ta eestkostest pääseda, see ei saagi päris selgeks. Võib vaid aimata, et üsna tõenäoliselt peitub põhjus lapsepõlves, üleelatud traumades ja võimetuses inimesi, ka mitte arste, usaldada.
Nagu arvata võis, lahendavad Mikael ja Lisbeth neile ülesandeks antud kadumisloo, leides vaatamata paljude teiste inimeste aastate jooksul tehtud tööle ikka imepisikesi niidiotsi, mis lõpuks viivadki lahenduseni. Lugejana käis teose edenedes minu peast läbi mitu erinevat versiooni, aga mitte see õige, kuhu lõpuks jõuti. Mingil määral oli tegemist õnneliku lõpuga, aga samas äärmiselt vastiku ja haige looga. Põnevus säilis lõpuni, mistõttu oligi nii raske raamatut pooleli jätta. See lugu sai jah triloogia esimese osaga läbi, aga olen kindel, et nii mõnigi selles raamatus alanud tegevusliin läheb edasi ka järgmises. Ilmselt saan seda varsti teada.
Kommentaarid
Postita kommentaar