Peale
raamatu kaante sulgemist valdasid mind kummalised
tunded. Püüdes mõista nii Mari, Tõnu kui mõisahärra tegude motiive, viivad mõtted
vägisi omakasu suunas. Oli see tõesti nii – kas tegutsetigi vaid külmalt
kaalutledes või ajendasid siiski tunded? Vähemalt osaliselt?
Kaalutletud
ja vajadusest tingitud teod saavad alguse juba sellest, kui mõne nädala eest
lesestunud Tõnu abiellub naiseõe Mariga. Mehe hilisematest mõtisklusest nähtub,
et armastuse või muude sarnaste tunnetega polnud seal midagi tegemist. Pidas ta
ju endast tunduvalt nooremat naist pigem kolmandaks lapseks kui abikaasaks,
öeldes vestluses mõisahärraga, et „mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad /…/
mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne arjuma“(48). Aga milleks siis
naist üldse võtta, kui ta temas pigem last nähakse? Oli vaja. Just nimelt – oli
vaja, teisiti lihtsalt ei oleks mees väljakujunenud soorollidega ajastul laste
ja majapidamisega hakkama saanud. Mäletan, kui paari aasta eest uurisin veidi
põhjalikumalt oma sugupuud ja olin hämmastunud, et üks eelmise sajandivahetuse
paiku elanud esivanem abiellus uuesti juba paar kuud peale eelmise naise surma.
Ükskõik, kui väga ei kipuks mõtted minema sellele, et küllap sidus see sugulane
end oma abieluaegse armastatuga, usun, et pigem oligi kiire naisevõtt vajalik
just nimelt selleks, et keegi teeks nn naistetöid – hoolisteks kodu ja emata
jäänud laste eest. Armastusega polnud sellisel kiirabielul arvatavasti midagi
pistmist. Samal põhjusel võttis ruttu uue naise Prillupi Tõnu, sest „ega´s ta
ilma läbi soa“ (18), hoolimata asjaolust, et leinas ja igatses ikka veel oma
eelmist abikaasat. Mari nõustus kiire meheleminekuga, sest tema õde Tiina
keeldus ja „emb-kumb pidi minema – tal jo Leenu lapsed“ (20).
Kui
kiiret naisevõttu võis ajastu kontekstis veel mõista, siis palju raskem on
leida õigustust mõisahärra Kremeri ja vaese Tõnu vahel sõlmitud kokkuleppele.
Mõisahärra poolt oli algusest peale tegemist külmalt kalkuleeritud tehinguga,
lootes, et kasuahnuses ja paremat elu ihaledes on Tõnu kõigega nõus, kui tal sellest vaid kasu on. Meelehea
pakkumine ei tulnud mitte soovist saunikut aidata ja talle planeeritavat häbi
korvata, vaid täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel – et ise ei peaks kättemaksu
või kallaletungi kartma, arutledes: „Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis“
(33). Ta arvas, et raha pakkumine oleks liialt lihtlabase kauplemise moodi
olnud, kuid minu arvates pole küll võimalik vahet teha – kauplemine oli see
ikka. Kremeri isekus oli niivõrd suur, et süüdistas tehingust keelduda püüdvat
Tõnu kadeduses, tulemata selle peale, et taoline kokkulepe võib rängalt sauniku
uhkust riivata. Võimukas mees ei hoolinud sellestki, et vaesest Jaanist sai
inetus mängus vaid tühipaljas ettur, kes pühiti ilma olulise põhjuseta
mängulaualt lihtsalt minema. Tõnu selja taga naise ärameelitamist pidas vana
Kremer alatuks, arvates, et tasu pakkumine on mingil määral parem. Ei olnud
parem. Õige oleks olnud teise mehe naine lihtsalt rahule jätta, küllap oleks
soovi korral kellegi teise leidnud.
Tõnu
peab mõisahärra pakutud tehingut esialgu äärmiselt naljakaks, kuid mida rohkem
ta selle peale mõtleb, seda enam hakkab selles nägema head võimalust saada
paremale järjele. Päris südametunnistuseta mees siiski ei ole ja ajal, kus Mari
pole veel nõustunud, on ka hetki, kus ta hakkab vahepeal juba suurepärase
ideena tundunud tehingus kahtlema ning et Mari ka just vaimustust ei ilmuta,
püüab ta loobuda. Sellised mõtted ei kesta siiski kuigi kaua ja oma isekas
soovis kindel Kremer suudab veenda teba plaaniga kaasa minema ja selle
õnnestumise nimel töötama. Sellest päevast peale, mil mõisahärra veenab
saunikut tehingut siiski mitte katki jätma, otsustab Tõnu oma mehesõna maksma
panna ja hakkab „teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja
suisa“ (65). Kohati näib talle isegi arusaamatu, miks Mari pakutuga siiski nõus
ei ole ja peab naist rumalaks, meenutades jälle oma kadunud naist: „Jaa, Leenu
– see juba teaks ja teeks, mida tarvis! See oli inimene hinge ja aruga“ (59). Jääb mulje, justkui peetakse tundeid millekski
ebavajalikuks ja lausa tabuks, oluline on vaid mõistuse hääle järgi talitamine.
Ometi ei too Mari nõustumine Tõnule oodatud õnne ja rõõmu ning nii lõppeb lugu
traagiliselt. Minu kui lugeja jaoks näib, et sauniku meelepaha ei põhjusta
mitte see, et talle teeks haiget armastatud naise jagamine teise mehega, pigem
on tegemist meheliku uhkuse riivamisega. Ju oli teiste arvamus niivõrd oluline,
et see ei lasknud enam rahus elada, mis omakorda viis murede viinaklaasi
uputamiseni.
Kindlasti
mängis tehingu juures suurt rolli ajastu, milles elati. Olgugi, et Tõnu eluajal
teda sõlmitud kokkuleppe pärast taga räägiti ja kohati pilgatigi, olid väga
paljud mehed nõus lesestunud Mari naiseks võtma, aga seda vaid tingimusel, et
naine jätkab vana Kremeri lõbustamist, et piimalepinguga kaasnevad hüved alles
jääks. Sellisest suhtumisest nähtub üsna selgelt, milline oli tollane ühiskond
ning kuidas naine oli vaid vahend ja kodumasin.
Mari
motiive polegi mõtet otsida, sest kuigi ei näi, et tema ja mõisahärra vahel
oleks soojemad tunded olnud, ta lihtsalt leppis sellise elukorraldusega.
Tollases patriarhaarses ühiskonnas oli naise allumine loomulik isegi juhul, kui
soov oli talle endale suhtelisel vastumeelne. Ega ta Tõnugagi ju armastusest
abiellunud, ikka sellepärast, et pidi. Kremeri vastu tunnete puudumist näitab
seegi, et ta loobus Tõnu surma järel võimalusest mõisaprouaks saada ja otsustas
minna linna vaba naise elu elama.
On
üsna selge, et „Mäeküla piimamees“ kirjeldab arvukaid tehinguid, millel pole
tunnetega kuigi palju pistmist. Hukutava isekuse ajendil tehakse täpselt seda,
mis näib hetkel vajalik ja mõistlik, astutakse üle neist, kes teele ette
jäävad. Loost õhkub külmust ja kalkuleeritust.
Kommentaarid
Postita kommentaar