Üksikuna rahvamassis

Essee: Mati Unt "Sügisball"

Mati Undi „Sügisballi“ tegelased elavad ja tegutsevad Mustamäel – arvukate inimesi täis paneelmajadega magalarajoonis. Arhitekt Maurer elas koos oma naisega, Laura poja Peetriga, August Kask, Theo ja Eero küll üksi, aga ometi pidevalt ümbritsetuna teistest inimestest. Aga kas pidevalt inimeste keskel olemine tähendab, et üksindustunnet ei tekkigi?

Eero sattus pidevalt erinevatesse keerulistesse olukordadesse, põhiliselt liigse alkoholi manustamise tagajärjel ja kohtus väga paljude erinevate inimestega. Üksi ei olnud ta kuigi tihti. Ometi oli ta väga ebakindel, madala enesehinnanguga ja arvas, et keegi tema loomingut niikuinii ei mõista. Talle tundus, et tema ainsana saab sellest aru, mis tähendab, et ümbritsetuna tavalistest magalarajooni elanikest tundis ta end siiski väga üksi. Kui ta lõpuks sattus umbjoobes olles kogemata Laura korterisse ja arvas end leidnud olevat kellegi, keda tema looming huvitab ja kes seda mõistab, oli ta muidugi rõõmus. Tema üksindus hakkas justkui lõppema, kuigi õige pea sai ta aru, et ka Laura ei mõista teda. Lugejana jäi mulje, et Eero tegelikult väga soovis leida mõttekaaslast, hingesugulast, kuid miski tema sees takistas inimestele võimaluse andmist ja pani kõigisse ülikriitiliselt suhtuma, võib-olla luhtunud abielust tulenev tahtmatus kedagi endale ligi lasta ja haiget saada.

August Kase näol oli tegemist küllaltki kibestunud vanahärraga, kes näis kõiki ümbritsevaid justkui vihkavat. Ta ei sallinud naisi, talle ei meeldinud lapsed. Jääb justkui mulje, et talle meeldiski üksi olla. Samas otsis ta binokliga aknaid jälgides midagi põnevat, isegi sadistlikku ja sellest võib järeldada, et ta siiski vajas enda ümber teisi inimesi – talle ju ei pakkunud rahulolu õhtul lihtsalt vaikselt oma korteris telerit vaadata või raamatut lugeda. Tema soovid näha kuritegusid ja viha naiste vastu viitavad minu arvates ka sellele, et oleks vaja hakata oma vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama.

Laura elas koos poja Peetriga. Nad elasid küll ühes korteris ja nende lähedane sugulusside viitab ka sellele, et nad oleksid võinud/pidanud teineteisele seltsi ja lohutust pakkuda, aga ometi olid nad vägagi üksi. Peeteri elas oma üksindust ja igavust välja öösiti võõraid telefoninumbreid valides, mitte paha pärast, vaid lihtsalt vestlust otsides. Laura, olles tõenäoliselt ka suhetes pettunud, otsustas pärisilmast hoopis seriaalimaailma põgeneda. Samas näitavad võõrasse autosse istumine ja võhivõõra öösel enda koju kutsumine, mõlemad väga mõtlematud teod, tegelikult igatsust kellegi järele.

Arhitekt Maurer tundis end vist kõige vähem üksi ja olles keskendunud oma tööle ja uute ehituste ning elamurajoonde arendamisele, oli oma eluga üsna rahul. Küll aga polnud seda tema naine, kes igatses väga oma abikaasa tähelepanu ja kui ta ei saanud seda oma mehelt, lasi end ära võluda seelikukütist šveitseri meelitustel. Seesama šveitser Theo oli ka väga üksik inimene, kuigi pealtnäha pideva seltsielu keskel. Ta jagas armurõõme sadade naistega, võttis napsu mitmete meestega, kuid kõik need suhted olid lühiajalised ja väga pinnapealsed. Võttes abiks astroloogia ja tähtkujud, oli ta siiski nn oma inimeste otsingul. Võimalik, et temalgi olid suhetega seoses mõned kehvad minevikukogemused, mille kordamist ja haiget saamist vältides oli tal raske endale kedagi lähedale lasta. Jah, füüsiliselt küll, aga tõeline lähedus on vaimne ja seda polnud Theol kellegagi.

Elades üksi või kellegagi koos, kas suurlinnas või väikesed külas – see ei määra tegelikult üldse, kui üksikuna inimene end tunneb. Mõnikord on see teadlik valik, mõnikord saatuse ettemängitud olukord, mõnikord alateadlike hirmude ja minevikukogemuste tagajärg. Elades keset inimesi, pidutsedes või töötades inimestega võib end vägagi üksi tunda, sest üksindustunne on inimese enda sees, mitte ümbritsevates inimestes. Üksikuna rahvamassis – just nii tundsid end „Sügisballi“ tegelased.