Anne B. Ragde "Elunautijad"

320 lk; 2018, Eesti Raamat

Neshovi-saaga viienda ja praegu viimase osa juurde jõudsin jupp aega peale eelmise nelja lugemist. Eelmistega lõpetades oli see kohalikust raamatukogust välja laenutatud ning mujalt hankimist ei pidanud otstarbekaks. 
Raamat on täis vastusolusid. Juba eestikeelse versiooni kaanekujundus on vastuoluline - teose pealkirjaks "Elunautijad", samas ilutseb raamatu kaanel matusepärg. Eks elus ongi kõrvuti nii lõbutsemine kui surm ning vaatamata traagilistele sündmustele läheb elu edasi, tahame seda siis või mitte. Raamatus ei tähendagi elunautimine tegelikult mitte meeletut pidu ja prassimist, vaid seda, et üldjoontes on olulisemad tegelased oma eluga rahul. Torunn on rahul Neshovis elamisega, juba tehtud remondi- ja parandustööga, samuti tööga matusebüroos. Margido on rahul matusebüroo arengu ja kasvamisega, samuti sellega, et hiljuti leitud vennatütar otsustas end järjest enam matusebürooga siduda. Erlend ja Raasuke on rahul Birgiti otsuse üle lasta suurel perel saada ka suur ning luksuslik kodu, samuti Birgitiga oma laste hiljutileitud tädina. Ja muidugi rõõmustavad nad kolme vahvas eas oleva lapse üle. 
Eriti on oma eluga rahul vanadekodus elav Tormod. Temast on saanud justkui uus inimene. Samas pole tal pääsu noorpõlvemälestuste ja tegelikult ka alles mõne aasta taguste mälestuste eest ajast, mil ta elas veel Neshovil ning ta oli lihtsalt kõigile tüliks. Sellepärast ei ole ta mingil tingimusel nõus oma kunagisse kodutallu kasvõi korraks minema, isegi toast välja ei lähe ta, kartes praegusest mõnusast ja inimväärsest elust ilma jääda. Hirm läheb nii suureks, et üsna tõenäolise käeluumurruga ei ole ta isegi nõus haiglasse röntgenisse minema. Lõpuks saab ta küll oma hirmudest võitu ja võtab Torunni kutse vastu ning mina arvan, et seda ei tee ta mitte peret tabanud ootamatu sündmuse pärast, vaid tegelikult piisas vaid sellest, et keegi talle lõpuks ütles, et ta on kellelegi vajalik. Vaene vana mees oli harjunud, et ta on kogu aeg kellelgi jalus, mistõttu arvas ta hoolimata Torunni hoolivusest ja sõbralikkusest, et ka temale on ta tüliks. Kui nad siis ühel päeval südamest südamesse rääkisid ja Torunn kinnitas, et ta vajab oma "vanaisa", et ta ei ole mitte kunagi tüliks, siis lasi Tormod oma hirmudest lahti. Mõnikord ongi nii vähe vaja.
Ma olen peaaegu kindel, et "Elunautijad" ei jää Neshovi-saaga viimaseks raamatuks. Jah, mõned asjad said justkui lõpetatud, aga lahtisi otsi jäi ka palju. Oleks ainest, millest kirjutada. Ootan huviga.

Kommentaarid