Cecilia Ekbäck "Hunditalv"

368 lk; 2017, Varrak.

Seda raamatut on raske kuhugi žanri lahterdada. Põnevust seal kindlasti on. Kriminaalset ka. Lisaks veel müstikat, ulmetki. Aga olgu see siis põnevusromaan.
Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Nii et kirjutatud hiljuti, aga väga ammusest ajast. Soomlannast Maija on tulnud koos perega sugulase tallu, kavatsusega sinna jäädagi. Siis leitakse aga surnukeha. Algul arvatakse, et tegemist oli metsloomade tööga, aga üsna ruttu saadakse aru, et nii see olla ei saanud. Tõde välja selgitama hakkavad lisaks Maijale ka teisedki, näiteks kirikuõpetaja. Inimeste kohta selgub tumedaid ja vähem tumedaid saladusi ning lõpuks tuleb välja ka kuriteo sooritaja. Lisaks tuleb välja veel võikaid kuritegusid. See oli siis see kriminaalne pool.
Müstika ja ulme poolelt on sisse toodud elu koos vaimudega, nägemused, mille puhul ei saagi kohe aru, kas oli tegemist unenäo, päriselu või lihtsalt viirastusega. Surnud mehe poolt tekitatud raskesti paranev haav on ehk kõige kummalisem, aga seal oli muudki. Oli kuidagi loomulik, et surnud inimese vaim kõnnib elusate kõrval, et elus, luust ja lihast inimene saab vaimuga kokku, räägib juttu, isegi puudutab teda. Seda, et vaimud annavad kuritegude lahendamiseks vihjeid, oleme näinud ka selgeltnägijate saadetes, aga siin anti isegi asju üle. Kohati olid asjad nii sassis, et lugejana ei saanud ka enam aru, kas siis inimest ajasid taga päris hundid, huntideks kehastunud vaimud või kujutas ta kõike seda lihtsalt ette.
Raamatus on välja toodud ka konflikt asunike ja põliselanikest saamide vahel, keda raamatus nimetatakse küll laplasteks. Ühelt poolt polnud põlisasukad uutest elanikest eriti vaimustuses, teisalt oli nende kultuur, uskumused ja eluviis nii erinevad, mis juba iseenesest on heaks pinnaseks võimalikele konfliktidele.  Erinevad süüdistused olid mõlemal suunal kerged tulema. Mina tõmbaksin siin paralleeli Ameerika ja indiaanlastega.
Praegu oli muidugi üsna kummaline lugeda meetristest ja kõrgematestki lumehangedest, eriti peale tänavust talve. Aasta lõpul tekkis minulgi soov Lapimaale minna ja arvan, et kunagi lähengi. Seal näib loodus ise ja loodusnähtused olevat nii huvitavad, meist erinevad, et kindlasti pakub elamust ka 21. sajandil. Seni aga, kuni ootan koroonaviiruse vaibumist ja olukorra normaliseerumist ning reisiraha kogun, pakuvad Lapimaast kirjutatud raamatud ka päris toredat elamust. Olen alati arvanud, et veidi ulmelised ja vaimude maailma kirjeldavad raamatud pole minu jaoks, mul on lihtsalt liiga elav kujutlusvõime ja ma tahan öösiti magada, aga "Hunditalv" oli täitsa loetav. Sealjuures kergesti loetav. 

Kommentaarid