Eduard Vilde "Tema ja ta laps"

68 lk, 1891, trükitud Karl Laurmanni raamatukaupluse tuluga.



Tegemist on minu koduse raamaturiiuli kõige vanema raamatuga. Õppisin juba lapsena gooti kirja lugema ning mingil perioodil hakkasin koguma just gooti kirjas raamatuid. Nüüd otsustasin lugeda ka.
Lugu ise on küll vana, ometi ülekantav ka tänapäeva. See, kuidas mõni inimene ei suudagi eksimust andestada ja hakkab lähedast väärtustama alles siis, kui ta reaalselt on temast ilma jäämas. Ehk et mingil hetkel sain Jakobi peale lausa vihaseks. Tol ajal oli vallaslaps jah suur häbiasi, aga seda oleks võinud ikkagi enne abiellumist otsustada, kas suudetakse "nii suure häbiga" elada või hakataksegi igal võimalusel oma pahameelt väljendama. Justkui oleks naine kellegi ära tapnud või midagi hullemat veel teinud. Lugu kõnetas mind ka põhjusel, et minu 20. sajandi alguses sündinud vanaema oli just see vallaslaps, kes anti lastetule tädile kasvatada, sest tema ema kosinud mees ei olnud nõus võõrast last kasvatama. Vähemalt ta tunnistas seda. Nii et emotsioone tekkis selle õhukese teose lugemisel omajagu.
Lõpp oli (vist) õnnelik. Vähemalt jäi lootus, et kõik hakkab ikkagi hästi minema.

Kommentaarid