Marie Majerova "Tütarlaps, kes mängis Robinsoni"

 154 lk; 1964, Eesti Riiklik Kirjastus




Selle raamatu näol on tegemist ühe ammu oma aega oodanud teosega kodusest raamaturiiulist. Suunatud noortele. Kuna raamat on kirjutatud 1930ndate Tšehhoslovakkiast, siis nõukaajale omast varjatud poliitpropagandat ei olegi. Lugejat hoiatatakse ette: kuna tollal valitses kapitalistlik kord, on mitmed tavad ja tõekspidamised, mis selles teoses kajastuvad, meie kaasaegsele lugejale võõrad. Nojah, meilegi on üsna võõras, et 14-aastane tüdruk peab jätma kooli pooleli, et olla isale perenaiseks (süüa teha, koristada jne). Ei kujuta ette, et ükski tänapäeva teismeline meie ühiskonnas seda teeks. Aga eks tollal olid soorollid veidi teistsugused, kasvatus ka. Sama arusaamatu on väikevenna kasvamine lastekodus. Hoolimata kurvast algusest, mida ema surm ometi on, on raamat üsna positiivne. See on hakkamasaamisest, olukordadega kohanemisest, samas ka oma valuga toimetulemisest. Leina ja igatsust ema järele ei käsitleta peaaegu üldse. Raamat ongi emotsioonide poolest vaene. Üllatusmomente isegi on, kasvõi ema surma põhjus ja sellega seonduv. Kusjuures otse seda välja ei öeldagi, tuleb lugeda ridade vahelt.
Peategelane 14-aastane Blažena kujutab ette, et on üksikul saarel elav Robinson, kes peab kõige kodusega toime tulema. See on tema viis põgeneda reaalsusest, muuta kurb ja harjumatu olukord hoopis mänguks. Ja ta tuleb kõigega kokkuvõttes päris hästi toime. Eks nii ongi, me ei kujuta ettegi, milleks oleme võimelised, kui meil päriselt ei ole valikut. Kohaneme ja saame hakkama küll.
Ei ütleks, et ülihea raamat, aga halb ka mitte. Emotsioone tekkis vähe. Alles lõpupoole tekkis tunne, et tahaks teada, mis lõpuks saab. Enamus loost lihtsalt kulges kuidagi. Alati polegi vaja kärtsu-mürtsu, kuid liiga rahulikult kulgeva loo puhul võib lugemine võtta aega rohkem, olgu see raamat kuitahes õhuke.

Kommentaarid