Mauri Dorbek "MA TAHAN MA SUUDAN MA VÕIN"

296 lk.

Jes Kirjastus, 2022.




Selle raamatu lugemist lükkasin teadlikult edasi. Kartsin. Ometi otsustasin n-ö härjal sarvist haarata kohe aasta esimesel päeval. Miks karta selle raamatu lugemist, on ilmselt paljudele selge - selle tohutu kurbuse, surmaga silmitsi seismise pärast. Sellepärast, kuidas see emotsionaalselt mõjub. Lugu oli ju meedia vahendusel teada.
Teadsin, et nutan seda lugedes, aga isegi minu jaoks nutsin palju. Kohati nii palju, et ei näinud pisarate tõttu enam tähti ega sõnu. Lugeda, kuidas kaheksa-aastane tüdruk ei suuda oma ema haualt lahkuda, on südantlõhestav. Eriti kurb oligi just laste reaktsioon, samas ka see, kuidas nii haige ise kui tema lähedased lootsid ja proovisid mida iganes, kuigi mingit lootust ei antud. Elu ei saa ju olla nii ebaõiglane, et laseb surra 38-aastasel naisel, kelle noorim laps on veel neljane... Aga saab...
Selle raamatu puhul on raske hinnata süžeed, ladusust või mida iganes, mida võib-olla ilukirjanduse puhul hindaks, ometi jättis raamat väga sügava mulje. Pani taas mõtlema elu kaduvuse, prioriteetide seadmise, tervise tähtsuse üle. Sageli lükkame asju edasi arvates, et aega on küll ja veel. Aga mis siis, kui ei ole?
See raamat ei saa pakkuda põnevust, sest lõpp on ette teada. Ma ei usu, et see kedagi päris külmaks jätab.

Kommentaarid