558 lk, 2021, Vemsa OÜ.
See raamat ootas mind koduses riiulis veidi üle aasta. Ostsin selle vahetult peale Kolkjas toimunud etenduse nägemist. Teadsin, et tahan kunagi seda lugu ka raamatus lugeda.
Kuna olin etendust näinud, oli põnevust vähe. Lugu üldiselt ju teadsin. Siiski ei saa väita, et oleks olnud igav või selle paksu (peaaegu telliskivi kategooriasse liigituva) teose lugemist kahetseksin. Omamoodi pidasin selle raamatu lugemist ka kohustuseks, kuna tegevus toimub minu praeguses koduvallas. Vanausuliste kogukonnaga ise siiski eriti kokku puutunud ei ole, elan valla nn eestipoolsemas osas.
Lugu on jõhker, ühelt poolt Serafima ja Bogdani, teisalt kogu vanausuliste kogukonna ellujäämine. Autor on teinud meeletu töö, hoolimata väga paljudest tegelastest on kõiki avatud piisavalt, ka esmalt ebaloogilisena tunduv muutub mingi aja pärast loogiliseks. Ometi on raamatus asju, tegevusi, mida minu arvates ükski normaalse mõistusega inimene ei teeks. Aga ega me tegelikult ei tea, mis kellelgi kinniste uste taga toimub. Eestlasena ja eesti kogukonnas kasvanuna häirib veidi, et see nn paha tegelane, jõhkrutseja on just nimelt eestlane. Justkui eestlased üritaks väikest vene kogukonda kuidagi hävitada. Pigem hävitas meie kõigi omakultuuri ju Nõukogude võim.
Pigem masendav lugemine, ilusat ja toredat on sealt raske leida. Kui jõhkrus, vägivald ja muu taoline välja jätta, annab siiski üsna hea pildi vanausuliste eluolust läbi aastakümnete.
Kommentaarid
Postita kommentaar