Rahva Raamat 2019,
152 lk.
Selle raamatuni juhatas mind otseses mõttes saatus, sest ühes lugemise väljakutse grupis oli eelnevat kuud arvestades sel korral ülesandeks lugeda mõne prantsuse naiskirjaniku raamatut. Kuna endal ühtki teab mis head ideed ei tulnud, pöördusingi sooviga raamatukokku. Etteruttavalt võib öelda, et olen saadud soovitusega vägagi rahul.
Kui mulle muidu meeldivad pigem teosed, kus toimub palju, siis siin justkui kaks inimest, just mehest lahku läinud Chloe ja tema äi Pierre, vaid vestlesid omavahel, ometi oli nende vestlustest hargnev lugu nii haarav, et ei suutnud raamatut enne käest panna kui olin lõpetanud. Oma osa oli kindlasti sellel, et raamat pole teab mis paks. Algul oligi selline tunne, et ega siin midagi ei toimu, aga juba üsna alguses hakati tegelasi ja nende tausta pisikeste detailide haaval avama ning see just muutiski loo haaravaks. Oli tahtmine muudkui edasi lugeda, et saada teada, miks keegi midagi ütles, mille põhjal nii arvas. Kui algul näis peategelaseks olevat Chloe, siis pigem oli selleks Pierre - tema lugu avati üsna lõpuni.
Oli ühelt poolt hästi kerge lugemine, ometi oli siin asju, mis pani mõtlema. Sageli me mõistame hukka, paneme paika, mis on õige ja mis vale käitumine, aga tegelikult võib õige käitumine olla hoopis see, mida pidasime valeks või see õige lihtsalt ei ole nii õige, et poleks hiljem põhjust kahetseda. Oletades, et me võime kellegi oma käitumisega õnnetuks teha, siis kas me peaksime teo tegemata jätma, kui selle tegemata jätmine teeb ennast õnnetuks? Ehk et kumb on tähtsam, kas enda või kellegi teise õnn?
Nii et mõtlemisainet on. Mulle tõesti väga meeldis. Esimese Anna Gavalda teose järel plaanin neid kindlasti veel lugeda. Kuna kuu hakkas juba lõppema ja tahtsin vajaliku raamatu kindlasti enne märtsi algust läbi saada, võtsin autori teostest ühe õhematest, kuigi enda jaoks põhjendasin seda asjaoluga, et oleks tore just tema esimesest romaanist alustada. Nüüd julgen ka mõne mahukama teose ette võtta.
Kommentaarid
Postita kommentaar