Eesti Raamat 1994, 184 lk.
Gerald Durrell oma tuntud headuses :) Selgus, et ma siiski ei ole veel päris kõiki tema raamatuid lugenud, aga ei välista, et ehk ma lihtsalt ei mäletanud seda. Hea raamat igatahes. Just tema raamatud panid mind kunagi unistama isiklikust loomaaias (milleni ma küll jõudnud ei ole, kui mitte arvestada perioode, kus kodus oli väga erinevaid liike ja tõugu kodulinde).
Eriti vahva on raamatu alguses olev vestlus perekonnaga, kus ema, õde ja vennad avaldavad arvamust eelmise Korfu-teemalise raamatu kohta ja rõõmustavad selle üle, et kõige piinlikumad lood polnudki kirja pandud. Need piinlikumad lood kirjanik selles teoses just kirja panebki. Sinna kuuluvad näiteks õe Margo juhtumised spiritistidega, ema kosilane ja muu huvitav. Kustumatu mulje jättis kindlasti ka surnud merikilpkonna lahang maja terrassil. Kirjanik lihtsalt oskab kõike nii ägedalt kirjeldada, et reaalselt jooksevadki pildid silme ees. Lustakas ja samas hariv raamat.
Kommentaarid
Postita kommentaar