272 lk
Petrone Print, 2018.
Mina olen selline kummaline inimene, kellele tunduvad ägedad just veidi ekstreemsemad ja külmemad kohad ning soojamaareisist eriti ei unista. Minu soovinimekirjas on hoopis Island ja Gröönimaa ning Alaska tundub ka väga huvitavana. Lisaks võtsin hiljuti endale jakuutia laika, mis muudab omakorda kelgukoeranduse huvitavaks. Minu koer ei hakka küll kunagi ülilühikese keti otsas (või üldse keti otsas) olema, aga küllap on Alaskal selleks mõned põhjused. Võimalik et kelgukoerte loomuomane osavus põgenemisel. Ikkagi, kuidagi julm tundub. Olgugi et nad saavad päeva jooksul päris palju liikuda.
Tegelikult on kelgukoerandus vaid üks ja pigem väiksem osa raamatust. Pigem on see ikkagi ühe noore inimese kasvamise lugu. Maria on hiljuti lõpetanud suhte ning peab paremaks ravida hingehaavu kuskil kaugel. Väga kaugel. Noor inimene hüppas piltlikult öeldes pea ees vette ja sai päris hästi hakkama. Südamehaavad paranesid ka. Esimene suvi Alaskal läks nii edukalt ja jättis toredad mälestused, et ta tahtis järgmisel suvel tagasi minna, esitades endale veel suurema väljakutse - töötada ja elada liustikul. Teine suvi oli keerulisem nii füüsilises kui vaimses mõttes ja sundis leppima allaandmisega.
Kelgukoerandus ei tundu peale selle raamatu lugemist enam ainult äge ja romantiline, vaid suurel mahul tehes nii raske kui rutiinne töö ja lihtsalt üks äritegevuse liik.
Mõnus lugemine oli tegelikult. Ladus ja huvitav ka. Mul on hea meel, et lugesin uuendatud trükki, kus oli epiloog 12 aastat hiljem. Peategelase praeguse elu kirjeldus pani loole kuidagi paremini punkti kui tegi seda eelneva loo lõpp. Mingis mõttes loogiline, aga samas ka veidi kurb lõpp.
Kommentaarid
Postita kommentaar